Kulges ühes kuningriigis elukene uniselt ja uimaselt. Peaaegu nagu Okasroosikese valdustes: kuningas türanniseeris, ametnikud ja nõunikud varastasid ja valetasid, hoorad hoorasid ilma erilise kisa ja kärata. Aga nagu igas muinasjutus peitub konflikt hea ja kurja vahel, nii sai ka kuningriigi elanikel ühel päeval kurjast ja ahnest valitsejast mõõt täis. Haarasid siis seitse päkapikku kaikakesed, süütasid lõkkekesed ning peletasid kunni koos käsilastega minema. Otse naabruses pesitseva nukuteatri julma juhi Karabass-Barabassi juurde. Ühtlasi aga päästsid ka Rapuntsli vangitornist, mispeale kiharakoorma all köökus piiga põrutas otse Euroopasse tervisevetele.
Elu Karabass-Barabassi nukuteatris aga oli suisa muinasjutuline. Üheaegselt loov- ja tegevjuhina tegutsev Karabass oli katnud kõik nukuteatri vabad seinapinnad Lumivalgekese võõrasema võlupeeglitega, kes vähimagi vihje peale kurja hiiglast igatpidi kiitma kukkusid. Küll olevat Karabass ülitark rammumees, kes isegi lindudele lendamist õpetavat, küll olevat ta kõige heasüdamlikum headur, väetite ja rõhutute kaitsja, kelle jaoks nii maapõu kui vete vood kõhklematult oma suurimad saladused lagedale toovad. Kiitmisest ülejäänud aja aga ketrasid võlupeeglid muinaslugu sellest, kuidas nukuteatri elanike elu olevat nagu rasva- ja meelakkumine paksu padjakuhja otsas ning kõik naabrid vahtivat keelt nilpsates suure kadedusega nukkude õnneliku elu poole. Mõned kurjemad ja väärastunumad naabrid aga püüdvat ikka suurest kadedusest pritsida puhast mürki õnnelike nukkude ontlikult puhtakspestud silmadesse-kõrvadesse. Nukud aga kuulasid ammulisui ning noogutasid nõusolevalt kaasa. Oli ju kaunis muinasjutt kordades kenam karmist argipäevast. Seda enam, et peale selle muinasjutu neil suurt muud hinge taga polnudki. Ja mis sellest, et külalised ja naabrid peeglijuttu kuuldes uskumatult silmi punnitasid, nukkude jaoks oli see vaid märk võõraste väärastunud hingeelust või lihtsalt rumalusest.
Karabass-Barabass pani aga tähele, et sellal kui päkapikud lõkete ääres pummelungi pidasid ning mõõtsid, kes neist kõige päkapikum on, olid seitse kitsetalle koos kappkellaga järelevalveta jäänud. Kähku andis ta vaprale rätsepale tellimuse, et see talle terve hulga ilma eraldumärkideta mundreid valmis meisterdaks. Sest ainult sellistes nähtamatute tunnusmärkidega (nagu keisri uued rõivad) mundrites pidavat saama kitsekesi kaitsta ilma, et Breemeni linna moosekandid suuremat kära ei tõstaks. Munder käes, saadeti suur kuri hunt kui kitsetallede hingeelu eriteadlane ja nendega sama geneetilise koodi kandja sõralisi kaitsma päkapikkude lihahimu eest. Nagu seitse ühe hoobiga, nii said ka kitsekesed kärmelt kaitstud, ei aidanud siin kellakapp ega teised peidupaigad.
Ometigi jõudis vahepeal vabadusejoovastusest kainestunud päkapikkude pahameelekisa kaduma läinud koduloomade ning vallasvara pärast Breemeni linna moosekantide kõrvu, kes lubasid kõige karmimad abinõud tarvitusele võtta. Ning hakkasid kooris koos kooris soiguma sellest, kuidas kits kuidagi kärneriks ei sobivat. Kitsetalled ise aga kuulasid juba ammulisui kärneri so Karabassi ja tema peeglite (muinas)juttu Karabassi headusest ja päkapikkude kuratlikest plaanidest ning nokutasid võlutult oma lumivalgeid koonukesi. Omaenese tarkusest ja headusest võlutud Karabass püüdis oma hundijuttu ka moosekantidele ette puhuda, kuid tulutult. Pillimehed ei tahtnud kuidagi uskuma jääda, et mitte suur kuri hunt vaid hoopis malbe Lumivalgeke kitsetalledele käpa peale pani. Ei aidanud seal ükski krimmeerimine – hundi koonu valgeks võõpamine ega muud sitsid-satsid – teravad kihvad ning rõlge händ jäid silma ka poolpimedatele.. Samas aga ei kippunud moosekandid Karabassiga väga tüli norima, sest müüs viimane neile ju soodsa hinnaga toasooja. Nii keelasid nad muinasjutuvestjal lihtsalt edaspidi nendega sama laua taga viina visata ning rääkisid patuoinaga nüüdsest ainult kurja häälega. Ainuke, kes veel rusikaid viibutas, oli Hansu ja Gretekese piparkoogimajast pärinev piparkoogipoiss. Tema sikutas Karabassi bande liikmeid juustest ja rõivastest ning pani neile jalga ette kui vähegi sai. Ja kui teda vahepeal nahka pole pandud, siis teeb seda tänase päevani.
Metafoorid metafoorideks, metamorfoosid metamorfoosideks, kuid meie muinasjutul õnnelikku lõppu ei ole. Tegelikult pole veel üldse lõppu. Ega ilmselt saagi olema. On ju hea ja halva vaheline võitlus sama vana nagu inimkond. Nagu on alati ka muinasjutuvestjaid, kes püüavad teisi veenda, et halb on tegelikult hea. Ja vastupidi. Ainult, et tänapäeval nimetatakse selliseid muinasjutte propagandaks. Nii võime oma loo happy end’i asemel hoopis õpetussõnaga lõpetada – millal iganes või kus iganes te sattute olukorda, kus püütakse rääkida musta valgeks, soolast magusaks või punast siniseks, siis olge valvsad ning võite muinasjutuvestja peegelduses näha Sinihabeme parda, kurja hundi kihvu või kurja võõrasema maopilku.
MUINASJUTTE VAJATAKSE SEAL, KUS POLE ENAM KOHTA LOOTUSEL.
Kuu retsept (Tatari köök):
Muinasjutuliselt maitsev BÄLEŞ ehk BELESH ehk HOBUSELIHAPIRUKAS
Pühendatud krimmeerijate küüsi jäänud krimmitatarlastele.
Hobuselihapirukas kuulub sama kindlalt tatari kööki nagu eurooplaste poolt anastatud Boeuf a’la tartare. Eksootiline, rikkaliku sisu ning küllusliku maitsega pirukas tekitab elevust pidulaual ning annab energiat karmides elutingimustes toimetulekuks. Tänapäeval võib kauplustes valitseva maitseainerohkuse abil lisada pirukale veelgi põnevamaid maitsevärvinguid.
Taigen
150 ml sooja vett
1tl soola
4dl nisujahu (hiljem veel tunde järgi)
1 muna
100g hapukoort
Sõelu jahu lauale, löö sinna sisse muna ja sega läbi. Lisa hapukoor. Saadud massile hakka lisama soolaga vett ja veel jahu (lisaks sellele 4dl-ile) vaheldumisi, kuniks vesi on otsas ja on valminud sitke, mittekleepuv taigen. Täidisetegemise ajaks jäta taigen toidukilesse puhkama.
Täidis
1kg kartuleid
1kg hobuseliha (viimases hädas ajab asja ära ka veiseliha, kuid õige maitse annab ikka suksu),
2 sibulat
pea küüslauku
soola
pipart
100g võid
tass veisepuljongit
Haki kõik komponendid (peale soola, pipra, või ja puljongi) väikesteks kuubikuteks, maitsesta ja sega läbi. Nüüd rulli kaks kolmandikku taignast pirukapõhjaks ja pane ümmargusse lahtikäivasse koogivormi. Kata põhi täidisega, rulli ülejäänud tainas kaaneks, kuid jäta alles kreeka pähkli suurune taignatükk. Kata nüüd pirukas ja näpi servad hoolikalt kokku. Kaane keskele lõika taignasse ümmargune ava ja kata see pähklisuurusest taignatükist tehtud „korgiga“. Seejärel tee pirukas pealt märjaks, pane 250 kraadini soojendatud ahju ja vähenda temperatuur 200 kraadini. Küpseta tunnike, võta pirukas välja, eemalda piruka kaanes oleva augu eest kork ja vala sisse 100g sulavõid ja tassike veisepuljongit. Küpseta veel pool tundi, kui tundub et pirukas hakkab liialt pruunistuma, kata fooliumiga. Ja ongi valmis.
Pirukas loputa alla maitsva Massandra veiniga. (nt Каберне Алушта 2008).
