Inimkonnal on läbi aegade olnud üks suur unelm.
Unelm, mis on juba meie geenides.
Jätta endast jälg siia maailma.
Mõned nimetavad seda enesealalhoiu- ja soojätkamisinstinktiks.
Filosoofilisest aspektist vaadatuna on see aga kirg surematuse järele.
Soov alistada aeg. Peatada kaduvus.
Või vähemalt peatada aeg.
Kõige hinnalisem ressurss, mis meile on antud.
Muuta selle varud piiramatuks.
Inimese soov jääda püsima läbi aegade, on üheks põhjuseks, miks siia maailma on sündinud kunst.
Soov jäädvustada kaunis hetk. Või muuta üks hetk kauniks läbi selle, kuidas see on jäädvustatud.
Hetke peatamine üle ühe inimpõlve annab sellele üleinimliku dimensiooni.
Peaaegu ajatu mõõtme.
Erinevad vaid vahendid selle saavutamiseks.
Maailm on oma suurkujude põlistamiseks kasutanud marmorit või pronksi.
Meie aeg kasutab enda jäädvustamiseks nii igipõlist kivi, kui ka modernset betooni ja terast.
Need on lähimad igavikule, mida me täna oleme võimelised looma.
Need on materjalid, mis räägivad tänapäevast. Meie ajast.
Karmid, kiretud, tõhusad.
Majesteetlikud, lakoonilised, haprad.
Ning meeletult visad ja vastupidavad.
Põuale ja tuulele. Tulele ja veele
Betoon ja teras on need, mis jäävad tunnistama meie ajast.
Tunnistama meist endist.
Sest me oleme ise osa sellest ajast.
Oleme osa terasest. Osa betoonist.
Oleme aidanud seda maad, kus me elame.
Vorminud seda aega, milles me elame.
Karmiks kuid vastutustundlikuks.
Tõhusaks kuid inimlikuks.
Meie vormime aega. Aeg vormib meid.
Muudame momendid monumentideks.
Eile. Täna. Homme.
Aeg voolab.
Meie voolame koos temaga.
Kuni lõpuks olemegi
…
VORMI VALATUD AEG