Oli pime ja tormine öö…tahaks alustada tänase päeva postitust võimalikult dramaatiliselt. Sest kui enamusele inimkonnast on tegu täiesti tavalise sügispäevaga, siis pisikesele käputäiele meie seast on täna piisavalt põhjust tagasivaatamiseks. Ajas tagasivaatamine aga põhjustab nostalgiat ning see omakorda kõrgendatud emotsionaalsust.
Ahh, need esimesed ebakindlad sammud…esimesed sõnad ja laused…mida maskeeriti rõhutatud enesekindlusega. Süda täitub heldimusega ning suunurka kerkib sõbralik muie, kui aastaid hiljem heita pilk tollastele tegemistele. Kõik need magamata ööd, läbikukkumised ja võidud, valatud higi ja pisarad. Pöördumatult kadunud närvirakud. Eeskätt aga armastus, hool ja pühendumine, mis meie tänase päeva kangelasele elu sisse puhusid, mis teda kõik need aastad läbi paksu ja vedela on kandnud. Ning mis teda tänase päevane elusa ja tervena hoiavad.
Väike samm inimkonnale, kuid eelmainitud väikesele inimgrupile on need aastad olnud ELU kõigi oma murede ja rõõmudega. See on olnud meie AEG, üks, ainuke ja kordumatu. See on olnud MEIE ise, kõigi oma saba ja sarvede naha ja karvadega. See on midagi sellist, mida meilt keegi enam ära võtta ei saa. See on see, millele me ehitame oma homset, mis annab meie päevadele sisu ning lauale leiva. See jääb meiega igavesest ajast igavesti. Aamen.
Palju õnne, meile, Mast! Esimese suure nulli puhul.