Naistepäev on naljakas. See on justkui klaashelmes, millega mehed püüavad väärtustada nn nõrgemat sugu. Obligatoorne lillekimp higisest pihust, tort või šokolaad kergelt vabandava naeratuse saatel. Jah-eks-me-saa-aru-küll-et-teil-pole-kerge. Kunagisest meeste ülemvõimu vastu tõusnud feministide üritusest on saanud ohutu sülekoer, eks-sotsialistlik valentinipäev. Kõigest alpikannipoti, tordi või šokolaadikarbi hinnaga püüavad mehed mehed vaigistada oma südametunnistust, kuid tegelikkuses toidavad nad nii taaskord vaid oma isekust. Ilmselt kellelegi pole ju saladuseks, et keskmises perekonnas (mõistagi mitte sinu omas, armas lugeja) langeb naise õlgadele oluliselt suurem koorem. Koristamine, kokkamine ja lapsed on ju reeglina naise õblukestel kui nii tugevatel-tugevatel õlgadel. Mees aga naudib diivanil õlut juues ja telekat vaadates eelmistest sajanditest pärit peretoitja imagot. Sulaselge olelusvõitlus ehk meie igapäevane darvinism.
Kuid ehk ongi tegu vaid mehe üürikese hingetõmbepausiga. On ju inimkonna umbes 50 000 aastasest ajaloost vaid 10 000 aastat patriarhaati. Ehk siis 4/5 ajaloost on just mehed kartuleid koorinud, sokke nõelunud ning lapsi kasinud. Ajalool aga olevat teatavasti tendents liikuda spiraali mööda. Seega tasuks meestel juba aegsasti oma ego alla suruda ning hilisemate komplikatsioonide välistamiseks juba aegsasti naiste koormat kergendama asuda. On ju naised igati arusaajad ja armastavad olendid ning nagu üleb eesti vanasõna – kuidas metsa hüüad, nõnda mets vastu kostab.
Eeltoodust lähtudes ning igati soolise võrdõigulikkuse eest seistes panem siia üles ka temaatilise video.
Kõigile naistele rahuldustpakkuvat argipäeva soovides!