Hurraa, mu daamid ja härrad! Lihtsalt hiilgav – Eesti on lõpuks ometi täiesti valmis saanud ning meil pole enam muud teha, kui vaid säilitada status quo’d. Unustage aktsiisitõusud, miitingud ja muu kisa-kära, see on lihtsalt opositsiooni meelelahutus elus edasijõudmatutele. Tegelikult on Eesti jõudnud Maslowi püramiidi tippu, kus sissetulekutest ja muudest mundaansetest teemadest vestelda on lihtsalt naljakas. Aga mitte nii naljakas nagu oli lugeda artiklit Tartu mässulistest Madruse tänava elanikest, kes on võitluseks linnavalitsusega heisanud masti Jolly Roger’i. Ning viimaste andmete järgi on nende soomuslaev Potjomkini adeptide mässuvaim levimas juba kõikjale Eestisse, mis tõestab, et tegu pole erandi, vaid üldlevinud suundumusega. Mõistagi ajab vaba riigi vabal, edasipüüdlikul ja –jõudnud ettevõtjal kuse keema, kui üleaedne vaatab teda üleoleva pilguga nagu tuleks talle kulpi visata. Kas me siis selle nimel ennast vabaks laulsime? Et taluda naabrite ja võibolla koguni terve linna mõnitavaid pilke kui labase Madruse tänava asukad. Pigem juba tõsta relvad hädamere vastu ja langeda lahingus linnavalitsuse meisterbürokraatidega kui sedasi põlvili elada. Muidu igati vaikne ning seadusekuulekas eestlane oma eraelus mingit subordinatsiooni ei tundu sallivat. Vähemalt seni, kuni ta ise alluval positsioonil on. Mutt vs Mügri tänavanimede puhul on aga siiski tegu pigem semantilise kui sisulise probleemiga. Umbes nagu Pada ja Katel. Ühed tuhnurid mõlemad.
Mõelgem aga hetkeks sellele, kui linnavalitsus peaks mässajatele järgi andma ja nende tahtmist mööda tegema. Selle pretsedendi tagajärjel võib tõusta isegi terve vabariigi SKP. Kasvõi läbi advokatuuri liikmete töötasude. Kõik need sajad ja tuhanded isamaa parimad pojad ja tütred, kes on aastakümneid kannatanud alavääristavate ja rõhuvate tänava- või kohanimede taaga all, pääsevad nüüd otsekui tammi tagant valla oma õigust nõudma. Arvestades niigi liigvohama kippuvat kodanikualgatust, ei tunneks kodumaale naasev kalkunikitkuja Iirimaalt enam madalat Maarjamaad äragi. Ehkki taksojuhtide ja postiljonide terve mõistus pannakse küll kõvale järelekatsumisele, siis üldise hüve kõrval on see pisiasi. Lisaks uutele ja tundmatutele kohanimedele oleksid muutunud ka põliseestlased. Sirged seljad, säravad silmad ja uhke kõnnak – otsekui oleks lõppude lõpuks peerud kahest otsast põlema läinud ning Kalev koju saabunud. Jumalaga madal enesehinnang ning sellega seoses ka norgolek ja kaamos. Lisaks enesehinnangule kasvab kindlasti ka tööviljakus ning koos sellega ka sissetulekud. Ja peagi olekski nii Šveitsi kui Skandinaavia riikide elatustase vaid kiviviske kaugusel.
Omalt poolt aga soovitame nimevahetajatel mitte poolele teele pidama jääda. Kindlasti on igal tänaval ka piisavalt juhuslikke ja väärituid elanikke, kellega oleks piinlik samal tänaval elada. Selle vastu aitab, kui koos paari usaldusväärse naabriga päris omaette tänav moodustada. Heade naabrite puudumine ei tohiks tegelikult ka takistuseks saada, vaid vajadusel võib ka oma majaesise iseseisvaks ja kõlavanimeliseks tänavaks ümbernimetada. Ning proovigu siis linna- või muud ametivõimud demokraatiale ja rahvaalgatusele kätt ette panna. No pasaran!
KUU RETSEPT.
Makaronid lihaga ehk … po flotskii.
Koostis:
500 g Makaronid
250 g Hakkliha (madrused teevad lihakonserviga)
1 tk Sibul (suur)
2 tk Küüslauk (küüs)
1 suur porgand (riivitult)
1 spl Sidrunimahl
Sool
Pipar (must)
Tee nii:
Pane vesi keema. Samal ajal pane pann sooja ja tükelda 1 keskmise suurusega sibul. Prae õrnalt sibul porgand ja lisa hakkliha. Prae hakkliha. Maitsesta enda nägemise järgi (sool, pipar). Liha hakklihale 6-7 tilka sidruni mahla. Lisa hakklihale ja sibulale 1-2 purustatud küüslauku ning prae vaiksel tulel. Kurna makaronid ning pane nad pannile ja sega läbi.
AHOI!
“Vaadake vasakule,” ütleb ekskursioonijuht. “Seal näete tundmatu madruse Mark O’Sullivani ausammast!”
“Aga miks tundmatu, kui on teada tema ees- ja perekonnanimi?”
“Ei ole teada, kas ta oli madrus!?”