Värske nali on nagu värske vein – jõuline maitse võib tagatipuks põhja alt rabada. Habemega naljad seevastu nagu soliidse sildiga elegantsest pudelist snifter’isse valatud brändi. Või korralikult laagerdunud kesvamärg. Läbiproovitud, aja jooksul rafineerunud. Habemega nali sisendab turvatunnet ja rahu, avardab mõõdukalt veresooni ja mõistagi tõstab tuju. Ülemäärases koguses aga (sarnaselt iga teise alkoholiga) tekitab iiveldustunnet. Parimaks habemega naljade elujõu tõestuseks on igapäevased ajalehtede huumoriveerud või patoloogilise järjekindlusega ilmuvad anekdoodikogumikud. Või spartalikest sovjeedipäevist pärit tõdemus, et viis minutit naeru asendab ühte kotletti. Noorema põlvkonna habetunud hipsteri paneb habemega huumor, nagu humalane IPA õlu, nina krimpsutama, kuid elukogenumal kodanikul kerkivad mõistvalt suunurgad ja tekivad sõbralikud kortsud silmanurka.
Habemega nali on osa inimloomusest laiemas plaanis. See tekitab emotsionaalse tasakaalu, tsementeerib rutiinsetest osadest kokku rutiinse argipäeva. Habemega villast ei visata populaarsuse võitmiseks või naiste rajalt maha rabamiseks. Pigem lisab see oma lähiatmosfääri paar soojakraadi nagu sõbralik õlale patsutus või soe käepigistus. Sellest lähtuvalt pole habemega nali ka kunagi kuri, vaid alati muhe, ilma teravate nurkade või lõikavate servadeta. Erinevalt satiirist, sarkasmist või irooniast on habemega naljatamine alateadlik, instinktiivne tegevus.
Habemega naljad on nagu esivanemate põline pärandus, mida antakse edasi põlvest põlve. Nad on üle riigipiiridest. Üle ajast endast. Maailma vanimaks teadaolevaks naljaks on kvalifitseerunud maailma vanimate õllemeistrite, sumerite ütlus aastast 1900 e.m.a. – midagi, mida pole juhtunud juba mäletamatutest aegadest alates: oma mehe süles istuv noor abielunaine…ei peeretanudki. Kuigi kahekordne eitus kipub iidsele peerunaljale andma pisut intellektuaalset värvingut, tuleneb see siiski pigem mitmekordsest tõlkest. Sest tegelikult kuuluvad igasugused pepu- ja puuksunaljad vaieldamatult habemega huumori kullafondi. Ning seega juba kuhugi sinna inimkonna sünni juurde. Ilmselt said need kunagi alguse olukorrast, kus mõõkhambulise mammutiga vastasseisu ajal ürgse küti sfinkterlihased valju lörina saatel lõtvusid. Ning kuidas kaaskütid seda heli hiljem lõkkeääres mammutit mugides naerupahvakute saatel järele tegid.
Ning ehk juba tollastest aegadest alates on habemega naljad jäänudki pigem maskuliinsesse seltskonda. Ilmselt mitte ainult karvakasvanud meesšovinistid nõustuvad, et nii habemega kui habemeta naljad kuuluvad just meeste pärusmaale. Kindlasti on väga häid naljamehi (hehe!) ka naiste seas, kuid, sorry, need on erandid, mis kinnitavad reeglit. Küll aga on üheks pikema habemega naljaks krossdressing ehk see, kui mees endale naiste riided selga ajab. Ilmselt on ka see nali alguse saanud juba antiikkultuurist st ajast, kui meeste ja naiste rõivastusse tekkisid rõhutatud erinevused.
Habemega so mehetunnustega naised seevastu ei ole kunagi kuulunud naljade kategooriasse. Nagu ka transseksuaalid. Nende eesmärgiks oli kognitiivse dissonantsi ehk võõristustunde tekitamine. Näidata ebareaalset ja ehk pisut isegi ohtlikku, teistsugust maailma. Maailma, mille kõrval hall ja rutiinne, raske tööga täidetud argipäev tundub turvaline ja meeldiv. Eelmise sajandi keskpaiku tuli Leon Festinger lagedale teooriaga, et inimesed püüavad kognitiivse dissonantsiga kokku puutudes sisemiste vastuolude vältimiseks oma tõekspidamisi ühes või teises suunas muuta. (Läks keeruliseks.)
Ülaltoodut arvesse võttes muutub selleaastane Eurovisiooni võidulaul mitte muusikaliseks, vaid sotsiaalseks eksperimendiks, kus habemega nalja (naiseriides mees) ning kognitiivset dissonantsi (habemega naine) ühendades prooviti pehmete vahenditega ületada-purustada nö traditsioonilist (ja euroopalikku) maailmapilti ning pakkuda selle asemele uut ja sooneutraalset. Ning nagu lauluvõistluse tulemus näitas, saadi ülesandega suurepäraselt hakkama.
Sekundaarsetel sootunnuste tähtsuse kaotamine ja sooneutraalsuse võidukäik viib inimsuhted peatselt uuele tasemele. Ning varsti ongi üks vorst puha, milline kaaslane endale ööklubist rebida – habemega, kleidiga või lihaselise ja karvase büstiga.
Kuu retsept:
KLASSIKALINE VIINI ÕUNASTRUUDEL
Miski ei kõla viinipärasemalt kui struudel. Võibolla vaid šnitsel. Kuigi struudel koosneb suhteliselt elementaarsetest koostisosadest, siis selle valmistamine nõuab hoolikat keskendumist. Ja armastust asja vastu. Struudel ükskõiksust ja käegalöömist ei talu.
Sissejuhatuseks st taigna jaoks on vaja vaid 200g nisujahu, 2 spl. rapsiõli, pool klaasi vett ja soola. Täidise jaoks võtke 1,5 kg õunu, 100g rosinaid, 5 spl. suhkrut ja kaks teelusikatäit kaneeli. Määrimiseks noaotsatäis võid.
Taigen vajab erilist tähelepanu. Tuleb sõtkuda hoolega, et taigna sees pole õhumulle ning et ei kleepuks käte külge. On tainas kenasti ühtlane, siis jäta see kile ja rätiku alla tunnikeseks mõtteid koguma. Mingil juhul ära pane seda külmutuskappi!
Täidise jaoks koori õunad ja eemalda südamed ning sega kokku rosinate, suhkru ja kaneeliga. Seejärel jäta tainast ootama.
Taigna rullimine ja struudliks kokkupanek on aga juba pisut kõrgem pilotaaž, mida on parem vaadata kui lugeda. Seepärast lisamegi siia väikese struudlimeistrite video, mida seletab paremini kui tuhat sõna.
Kokku keeratud struudel tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile, pintselda võiga üle ning pista tunniks ajaks umbes 175-kraadilisse ahju. Serveeri koos vaniljekastme või jäätisega.
SEHR GUT, JAWOHL?