Eestlane tahaks vägisi olla Ida-Euroopasse sattunud skandinaavlane. Miskipärast. Tuleb siis selles süüdistada esimese vabariigi aegseid sidemeid Skandinaaviaga või Põhja-Eestis juba nõukogude võimu ajal kättesaadavat Soome televisiooni. Iseenesest pole ju paha, kui küla kõige kõvem sportlane seab endale etaloniks olümpiavõitja. Asi muutub pahaks siis, kui see üle küla spordimees kukub sellepärast jooma ja kaklema, kui ta piisavalt kiiresti ise olümpiavõitja mõõtu välja ei anna. Tegelikult pole isegi vaja juua ja kakelda. Piisab kui pidevalt vinguda ja viriseda ja sõimelda selle üle, kui sitt see elukene ikka tegelikult on. Kui palju ikka üle lahe isegi musta tööd tehes teenib ja mida kõike selle eest osta saaks. Põhimõtteliselt pole ju paha, kui verbaalselt enda sisemusse kogunenud auru välja lastakse. Isegi teatava psühhoteraapilise toimega. Asi muutub pahaks siis, kui meedia hakkab seda vingu ja virinat sadades tuhandetes tiražeerima. Ja ikka täie rauaga ja igast kanalist ja iga päev. Pole siis ime, kui isegi inimene, kellel ehk nurisemiseks põhjust polegi, hakkab tundma nagu elaks ta sügava tünni põhjas asuvas mädasoos. Ning juba mõne aja pärast käibki endine rahulolev ringi, rusikas käed sügaval taskupõhjas ning piilub ümbritsevat altkulmu. Või tõrvab täiesti juhuslikke inimesi kuskil kommentaariumis. Kõik ei saagi kogu aeg ja korraga rahul olla, vahepeal tahab igaüks meist mõne krõbedama ütlemisega oma sisemisi pingeid maandada. Probleem on mujal.
Natside propagandaminister Joseph Göebbels soovitas, et kui oma vaenlaseid piisavalt palju mustata, siis midagi jääb ikka külge. Tänapäeval ei pea ajakirjandus isegi valetama. Paraja annuse semantika ja sõnaväänamisega võib ka magusamast saiast hõlpsalt sitta teha. Iga uudis võib mingi nurga alt olla kellegi jaoks paha. Tegelikult, hea uudis polegi nagu uudis. Nii juhtubki, et need 69% eestlastest, kes on eluga väga või lihtsalt rahul*, näivat moodustavat vähemuse – vaikiva vähemuse.
Vaikiva sellepärast, et intelligentne lähtub vanasõnast „Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi“. Ning et vaikimine on ju kuld ja rääkimine kõigest hõbe. Nii me siis läheme oma kalli ja kaaluka kullakoormaga edasi, ümbritsetuna tulisest p…rahest ning proovides oma revääre puhtana hoida. Vaikselt ja väärikalt nagu ekspresident. Tundes häbi toimuva pärast ning samal ajal vaikselt lootes, et äkki põhjamaad võtavad meid siiski kampa. Kasvõi meie soliidse ülalpidamise pärast. Sisimas aga teame juba ette vastust ning kirume nukralt kohalikke kraaklejaid ning nõukogude okupatsiooni taaka.
Kisava paavianikarja keskel jääb stoiline kilpkonn märkamatuks. Ning arvatavasti ei saaks me skandinaavlastega samale pulgale ka siis, kui üle Eesti langeks tüüne rahu ja vaikus. Aga kas tegelikult peakski!? Äkki ei peakski me kramplikult kinni hoidma põhjamaade kohati dementsusesse langevast turvalisusest? On ju meid kogu meie iseseisvuse vältel proovitud müüa kui Venemaa akent Euroopasse. Ja vastupidi. Omalaadset sanitaarkordonit, mis kaitseb põhjanaabreid ja ehk veidike ka ülejäänud Euroopat idast tuleva kaose eest. Ehk ongi siis meie saatus, karma või kismet ühendada endas pikantse kokteilina põhjamaist introvertsust ja depressiivsust saksa pedantsuse ja usinusega ning slaavi temperamendi ja minnalaskmismeeleoluga? Kuigi antud segu tundub hullumeelsusena, siis hullusest geniaalsuseni on vaid üks samm. Geniaalsus on aga see, mida uute ideede nappuses vaevlev Euroopa (ja tegelikult terve maailm) hädasti vajab. Stabiilsus ja turvatunne on need, mis kipuvad uinutama meis pesitsevat loovust, ootamatused ning isegi ebaloogilisused seevastu panevad tööle meie pead, põksuma südamed ning kõige lõpuks ka särama silmad. Positsioneerigem end kui üht väikest aga pöörast rahvast, keda võib küll usaldada valvama (suhteliselt kehvasti) dresseeritud karu, kuid kes samas on täis ootamatuid aga lustakaid krutskeid. Rahvast, kellega pole kunagi igav. Riiki, kus tänu sealsetele elanikele, on reaalsus alati kerges, kuid mitte ebamugavas nihkes.
Suur lust on olla hull, kirjutas surematu bard W.Shakespeare kunagi tõesõnu. Vähesed asjad pakuvad suuremat naudingut, kui lasta aeg-ajalt välja endas pulbitsev stiihia, heita kõrvale kaine mõistuse ning normide ja reeglite jäigad ahelad.
Sikuta kasvõi kohe mõnumõmina saatel taskupõhjast välja oma rusikaskäed ning topi sinna asemele loogika ja kaine arutelu. Ära lükka tänaseid toimetusi homse varna, vaid juba täna, esimesel võimalusel võta neid samu käsi kasutades ette midagi pöörast, mille peale ehk juba varem mõelnud oled. Küll tuleb siis pähe ka selliseid meeletusi, mida Sa isegi ette pole veel kujutanud. Virisemise ja vingumise asemel aga parem röögata või lihtsalt kisenda.
Korda seda nüüdsest iga päev.
Garanteerime, et lisaks kasvavale loomingulisele potentsiaalile kaasneb eelmainitud käitumisega ka ennenägematu psühhoteraapiline toime, kaovad sisepinged, unetus ja isutus. Paranevad suhted perekonnas ja töö juures, kasvab potents ja enesega rahulolu.
Nii polegi ime, kui see 69% rahulolu on järgmiseks uuringuks kasvanud numbrini, mis viib meid Euroopa (kui mitte terve maailma) 5 õnnelikuma rahva hulka.
*Eesti inimarengu aruanne 2013
Ära vaata otsivalt ringi, vaid tegutse. Sest See jutt oli mõeldud Sulle, Just Sulle!