Kõikjal räägitakse, et säästlikkus on aja nõue. Kõik noogutavad sellise väite peale nõusolevalt pead. Tõsi ta on, tõsi ta on. Tõsi, et heale peremehel on see kogu aeg olnud aja nõue. Juba aastatuhandeid. Enamik inimkonna pühasid raamatuid manitseb pillekaaritamise eest ning kutsub kokkuhoiule.
Nii on kokkuhoid inimkonna ajaloos olnudki tarkade inimeste pärusmaa. Paraku on tänases majandusolukorras räägitud kokkuhoiu tähtsusest sedavõrd palju, et see sõnum on kinnistunud ka inimgruppidesse, kuhu see varem kohale polnud jõudnud. Kokkuhoiupüüd ebatarga käes on aga suureks nuhtluseks nii inimesele endale, kui ka kõigile teistel, kes teda ümbritsevad.
Muutes iga ostuprotsessi Stalingradi lahinguks, kus käib heitlus iga krooni pärast, muutub iga tema võit Pyrrhose võiduks. Väikese materiaalse võiduga kaasnevad kaotused, mille väärtust on rahas raske hinnata ning mis mitmekordselt ületavad saadud kasu.
Esimesena tekib kaotus kvaliteedis. “Soodsamast soodsamad” materjalid ning tootjad avaldavad väga konkreetset mõju lõpptulemuse kvaliteedile. Neid võib kasutada ainult juhul kui ollakse normaalses lõpptulemuses täiesti veendunud.
Teiseks tekib kaotus ajas. Kui näiteks keskaegse inimese produktiivsus oli madal, siis võis vabalt raisata tunde isegi väikese soodustuse nimel. Tänapäeva töötaja produktiivsus peaks aga olema piisavalt kõrge, et veniva hinnakauplemise asemel oma energia millelegi produktiivsemale suunata.
Kolmandaks võetakse liigse tingimise tagajärjel tegijalt ära tegemisrõõm. Sundolukord, kus tegija peab oma oskuste ja teadmiste viljast loobuma miinimumhinna eest, tema silmi ilmselt särama ei pane. Küll aga vähendab initsiatiivi ja soovi panustada pisut enam kui selle raha eest saama peaks. Igati inimlik käitumine, millele tegelikult midagi ette heita ei olegi.
Neljandaks vähendab iga säästetud kroon raharinglust. Vähem maksuraha tähendab vähem kommunaalmugavusi, turvalisust jne.
Viiendaks võib selline tingimine jõuda ringiga ka Sinuni armas lugeja. Ilmselt ei rõõmustaks Sind olukord, kus peaksid hakkama iga oma liigutust ja palgakrooni asuma põhjendama. Ja nii päevast päeva, aastast aaastasse. Ning mis tunne oleks elada ühiskonnas, kus sellise kauplemisega tegeleksid kõik.
Loodame, et meie Sinuga, armas lugeja, ei kuulu nende sekka, kes kokkuhoiu nimel juuksekarva kipuvad lõhestama. Et kuigi meile meeldiks saada häid asju võimalikult soodsalt (või veel parem tasuta), oleme me nõus väärtustama tegija vaeva ja oskuseid, et maailma oleks vähemalt selle mõne krooni võrra parem ja meeldivam paik. Sest andmisrõõm on teatavasti suurem saamisrõõmust.
Alljärgnevalt aga ehk pisut utreeritud näide, mida võib kaasa tuua liigne säästlikus reklaamis.