Tänase päeva naelaks sai meile vaieldamatult uudis, et töötukassades (vähemalt osades) on avatud laste mängunurgad. See pani fantaasia tööle ja mõtted jooksma kõige erinevamates suundades. Eks võigi ju antud fakti vaadata kui ühiskonna hetkeseisu peegeldavat hulktahukat.
Ühest küljest on tore, kui riigiasutus muutub inimsõbralikuks ning riik näitab niimoodi kodanikele oma inimpalet. Laste värvikad atraktsioonid lahjendavad ametiasutuse rangust ning mudilaste rõõmsad kilked summutavad pikaajaliste töötute ohkeid või närvilist seletamist. Vanemad, kelle sissetulekutest enam lasteaia eest tasumiseks ei piisa, saavad siin oma lastele pakkuda turvalist meelelahutust ning sotsiaalset suhtlust teiste omasugustega.
Teisest küljest näivad need lastenurgad põlistavat mitmesuguseid mitte enam nii positiivseid hoiakuid. Mängunurkade sisseseadmine tähendab seda, et sinna oodatakse palju inimesi, kes on sunnitud seal kaua aega veetma. Ühtlasi toob see välja kaks põhigruppi, kes töötukassat peaksid kasutama: parimas sigimiseas noored emad ja mitte enam nii fertiilsed vanaemad. Ühesõnaga need, kes lastega tegelevad.
Väidetakse, et me kõik pärineme oma lapsepõlvest. Karta on, et viibimine tundide kaupa ühes ruumis inimestega, keda ühiskond on otsesel või kaudselt üleliigseks tunnistanud, jätab lapse ellu oma olulise jälje. Kui aga asja positiivse nurga alt vaadelda, siis muutub töötukassas viibimine tema jaoks juba varakult normaalseks, peletades juba eos hinges tekkida võiva pahameele ja mässumõtted. Kaugel sealt siis see kirgastumine ei ole. Mängulisus ei peaks aga jääma vaid töötukassade seinte vahele ning mängida meeldib ka suurematel lastel. Nii tegime meiegi ühe kaunis mängulise klipi juba suurematele poistele ja tüdrukutele, et nemad tulevikus ehk vähem töötukassat peaksid külastama ning oma eluga sedasi märksa enam rahul võiksid olla.Aitäh ka suurepärasele kliendile – sihtasutus Innove.Klippi saab näha siit.
