Hurraa. Eestis on sõda. KULTUURISÕDA. Meie, eestlased, oleme ju eeskätt kultuursed inimesed. Head inimesed. Ning tegelikult üldse mitte eriti sõjakad. Või kui, siis sellised kommentaariumisõjakad, kes päris kaklemisest suurt ei hooligi. Õnneks on see kultuurisõda esialgu vaid sõnasõda. Samas on sõna SÕDA juba iseenesest karm sõna. Suur, tõsine ja isegi valus sõna, mida niisama ei tahakski suhu võtta. Hoolimata sellest, et sõja tõelist tähendust teavad vaid need, kes on selle jubedust omal nahal tunda saanud. Näiteks Ukrainas käib hetkel sõda, mida muuhulgas võib nimetada ka kultuuride sõjaks. Kus arhailine, bütsantslik meelelaad on rinnutsi euroopaliku mõtlemise ja suhtumisega, barbaarne käitumine vastamisi pehmete väärtustega. Tõeline kultuuride tuleproov. Inimesed on seal nõus oma elulaadi ja kultuuri, oma väärtuste eest ohverdama isegi oma elu.
Meie oma lokaalses KULTUURISÕJAS veri ei voola. Esialgu. Siin on mõlemal pool rindejoont pehmed väärtused. Pehmed inimesed. Pehmekesed. Viisakad ja korralikud inimesed. Kuulide asemel lendavad aga solvangud ja pori. Lendavad juba pikemat aega ja sellises koguses, et vahel tekib tunne nagu polekski tegu kuigi kultuursete tegelastega. Või tegelastega Hiina kultuurirevolutsiooni päevilt.
Konfutsiaanlik filosoofia ja kultuur jagab inimnatuurid kaheks. Junzi on suurmees, kes teeb rohkem, kui räägib, vaoshoitud, distsiplineeritud, moraalne ja teadmishimuline. Xiaoren seevastu on väiklane, hetkekasu taotlev tühine tegelane, kes püüab ennast esile tõsta teisi halvustades ja maha tehes. Vaadates verbaalsetel lahinguväljadel toimuvat, jäävad verbaalsetel (ja valdavalt virtuaalsetel) lahinguväljadel sebimas silma eeskätt needsamad väikesed juntsud (mitte junzi’d) –xiaoren’id. Kes meeleheitlikult üritavad tõestada, et kõik teised on pahad. Võibolla isegi väga pahad. Vihakõnelejad, putinistid, tolerastid või eesti rahva reeturid. Vahet pole. Peaasi, et on pahad ja vaenlased. Nemad ise aga seega õiglased ja head ning tõeliste väärtuste eest väljas. Mitte sõda, vaid lakkamatu ping-pong, kus mitte ei reageerita vastaste pallidele, vaid lüüakse vastase poole järjekindlalt ühte ja sedasama palli. Või pigem nagu squash, mida kumbki osapool oma boksis üksinda tuimalt palli vastu seina peksab. On’s siis emotsioonid sordiini all või pole väärtused piisavalt innustavad, et boksiseinast läbi lüüa. Nii kostuvadki süütute tsiviilisikuteni vaid tuhmid ja närvilised pallimatsud vastu seina.
Ehk ongi nii parem. Teatavasti on igaks konfliktiks vaja kahte osapoolt ning see, et konflikti osapooled üksteist sedavõrd põlgavad, et väldivad isegi ühe katuse alla sattumist, on füüsiliste ekstsesside vältimiseks koguni kasulik. Ning isegi kui verbaalsed kuulid meie peade kohal vinguvad või sõnapommid meie naabruses lõhkevad, siis mida aeg edasi, seda immuunsemad oleme meie st. tavalised inimesed nende suhtes ning nagu päris sõjas nii ka KULTUURISÕJAS kulgeb tavaline elu oma argirutiiniga edasi. Nagu araabia vanasõnas koertest ja karavanist. Elu, nagu ka kultuur areneb oma seaduste kohaselt ning mingite konfliktidega on seda võimatu muuta. Ükskõik kui suured ja võimsad huvigrupid ei saa asjade loomulikku käiku kõrvale kallutada. Või kui siis vaid ajutiselt ning varem või hiljem loksub kõik oma loomulikku sängi.
Seega võivad need xiaoren’id südamerahus oma vaimumõõkadega vehelda ja trumme põristada. Vaadakem neid meelelahutuslikust aspektist. Otsekui taaskehastajaid, kes taasloovad koomilisi versioone ajaloolistest heitlustest. Vaimuvalge inimese jaoks on aga põhiline ise sellesse mitte mingil juhul sekkuda. Nagu üks tark inimene on kunagi hoiatanud, et sigadega ei tasu kunagi poris maadelda – mõne aja pärast ei suuda pealtvaatajad teid enam eristada.
Niisiis käib KULTUURISÕDA. Sõda erinevate kultuuride vahel. Mis kokkuvõttes polegi ehk päris paha, sest on ju hea, kui on kultuur ja need, kes selle eest seisavad. Kui on väärtused, mille eest seista. Kui on aated. Mis sest, et erinevad. Palju keerulisem ning märksa olulisem on hoopis võidelda absoluutselt väärtusetu ja vääritu kultuuritusega, mis soodsates kasvutingimustes levib kiiresti ja pidurdamatult nagu rohehallitus rikkiläinud külmutuskapis. Kultuuritus kultuuris, kultuuritus inimsuhetes, kultuuritus mõtlemises, kultuuritus käitumises. Sõda kultuuritusega nõuab lausa sõjaväelist valmisolekut ning distsipliini, sest alla anda on siin väga lihtne ja mugav. Pole vaja vähimatki pingutust, vastupidi, piisab kui ennast lõdvaks lasta ja kohal see ongi. Näe, juba nad sõimlevadki omavahel avalikku ruumi kasutades, juba nad müüvadki Arvo Pärdi kontserdil popkorni. Iga päev puutub igaüks meist kokku kultuuritusega erineval kujul ning erinevas koguses. Ning iga päev, iga hetk peame me olema valmis sellele väärilist vastulööki andma. Seisma selle eest, et nii meie ise kui ka meie lähedased muutuksime üksikule saarele sattudes Robinsonideks, mitte ahvideks. Olema sõduriteks kultuuri sõjas kultuuritusega. Mitte teiste kultuuridega.
Barrikaadidele, kodanikud!
Augusti retsept – MOUSSAKA
Suvelõpuks pakume söögilauda kaunistama ühe hõrgutava Lähis-Ida pagulase, mis on levinud ka Kreekas ja Balkanimaades.
Selle valmistamiseks läheb vaja ühte poolekilost baklažaani, 150 g oliiviõli, üks suurem sibul, 3 küüslauguküünt, pool kilo hakkliha, supilusikatäis jahu, 350 g hakitud tomateid ja 2 supilusikatäit hakitud ürte. Katteks läheb veel vaja 200 ml maitsestamata jogurtit, üks muna ja 40 g Feta juustu.
Parima tulemuse saavutamiseks tee nii:
Lõika baklažaan viiludeks, maitsesta soolaga ning tõsta umbes pooleks tunniks sõelale nõrguma. Kuivata viilud majapidamispaberiga ja prae mõlemalt poolt ühtlaselt pruuniks. Haki ka küüslauk ja sibul ning prae pannil pehmeks. Lisa hakkliha ja pruunista see. Sega juurde tomatid, ürdid ja jahu ning hauta madalal kuumusel umbes 20 minutit. Laota ahjuvormi kihtidega baklažaaniviilud ja hakklihasegu. Sega eraldi kausis omavahel jogurt, feta ja muna, lisa maitseks parmesani ning vala segu ahjuvormi ülejäänud kraamile peale. Pista vorm ahju ja küpseta 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit. Serveeri kuumalt.
Maitsvat sügist!
